Mu voodi kõrval on välisuks.
Olen väsinud. Ma peaksin magama, kuid pean minema välja. Seal ootab taksojuht, aga ma ei mäletagi enam, mis aadressi ma talle ütlema peaksin.
Bussipeatuse pingilt tõusis üks inimene püsti. Mõtlesin, et oh — saan ju veidi istuda, enne kui buss tuleb. Kuid ma olen nii väsinud, et ei jõua istuda isegi bussipingil.
Kuidas see võimalik on, et välisuks on otse mu voodi kõrval ja mina pean minema välja?
See on sellest, et ma ei ole olnud iseendale… Ma ei teagi enam, kes ma ei ole olnud. Piisaks ju vaid ühest ainsast sõnast — hea, tubli, halb. Ühest ainsast omadussõnast piisaks, et anda kõigele ilus sisu.
Aga ma ei taha anda sellele loole ilusat sisu. Sest ma olen lihtsalt väsinud.
Mu voodi kõrval on välisuks. Las need teised, kes koridoris must mööda kõnnivad, vaatavad sisse. Las nad näevad mu voodit. Ma ju lihtsalt magan. Neil endilgi on vist liiga palju tegemist. Las nad siis vaatavad — nagunii nad vaatavad. Vaatavad telefoni, vaatavad tühjusse, võib-olla vaatavad vahel ka teistele silma. Vaatavad, näevad ja lähevad mööda.
Kunagi ma mõtlesin, et magamistoas ei saa iialgi olla välisust. Ma ei tahtnud seda iialgi.

© 2026, Madis kruus