Tulekeel kamina suul. Mida sa ütlesid? Ah, jälle seda, mida ma mõtlen… Kord sinu sees kaminapuud – nii aastat neli tagasi – kinkisid me kadunud Jussile oma valguse. Ja siis… enäe, kuigi vist juba ammu teadsime: nad kutsusid ta endaga taevasse.

Siis mõtlesime, et rajal, kus käisime kassiga õues, iial ei haju mälestuste tolm. Kuid nagu kell, mis vahel salaja sekundeid vahele jätab – nüüd kõik juba teisiti on.

Kellelegi ei saa vist öelda „suursugune“ enne, kui seisad ta ees. Ja pärastki pole see võimalik, kui ainult siis, kui mõtled tast juba leinas. Aga leinata ei ole vaja – las olla see lihtsalt teadmine, et me Juss oli suursugune ja hea.