Hingedepäev

Kelle silm otsib õues kõndides akna peal küünlaid, kes ise aknal istudes leegivalguses oma kadunuid, lähedasi ingi ootab…

Minu aknad on täna pimedad, seal pole ühtegi küünalt. Sest punane kukk novembrikuus võib liiga kergelt saada sõnuks akende kuldsetest teradest.

Aga ikka taban end mõttelt: täna ma tahaksin, tahaksin maale, suitsunud palkide rüppe, oma varissevasse vaarisade talutaresse. Aknale paneksin küünla ja ootaksin. Järsku kriuksatab hingedel uks ja sisse tulevad kadunud hinged. “Oo, tere, Madis, sind polegi näinud! Noh, saame kättpidi kah tuttavaks.”

Täna ma tahaksin, tahaksin palvetada nende eest, kes on pidanud süütult Ukrainas surema.